13. septembril kell 13.00 avaneb Käesalu Kunstikeskuses kunstnik Ave Palmi isikunäitus “Seinalt kooruv karikakar”.
Näitus on kunstniku enda initsiatiivil läbitud residentuuri lõpptulemus, mis leidis aset Käesalu mõisahoones ja selle ümbruses kümne päeva jooksul augustikuus. Residentuuri algtõukeks oli huvi vana mõisahoone vastu, mis asub parasjagu keset muutust – mõisa omanikud on alustanud ajaloolise hoone järkjärgulist taastamist. Senimaani on hoone puhastatud hilisematest kihistustest ning tehtud kindlaks, mis on selle kõige väärtuslikumad elemendid ja detailid. Ülemine korrus on külastajatele osaliselt avatud, mis annab erakordse võimaluse saada osa taastamise protsessi erinevatest etappidest. Taastamine ja renoveerimine vältab loomulikult pikemat aega, kuid just praegusel, erinevate kasutusviiside/-vormide/eesmärkide vahepealsel, ajal on võimalik jäädvustada ja kristalliseerida aastate jooksul kuhjunud tähenduslikke kihte nii suuremas kui väiksemas mastaabis.
Erinevaid uuritavaid ja suhestumist võimaldavaid kihte on tekitanud mõisa paratamatult kirev ajalugu – mõis oli erisuguste aadlike valduses ~1627-1919, mil see kuulutati hiilgavaimalt vürstilt Grigori Petrovitš Volkonskilt sundvõõrandatuks. Eesti Vabariigi nimele kinnistati mõisavaldus aastal 1926. Mõisamaa jaotati 13 asunikutalu ja sauniku vahel ning üks ~22 hektari suurune maaüksus anti mõisa härrastemajja ümberpaigutatud vallakooli ülevalpidamiseks. 1950-ndatel aastatel peeti suviti mõisas traktoristide kursuseid. 1970-ndatel kuni 1980-ndatel paiknes mõisasüdames pioneerilaager. Tänapäeval on ~75 hektari suurune mõisamaa koos suurema osa hoonetega eraomandis.
Kunstnik jäädvustas residentuuri jooksul mõisahoonet seest ja väljast fotograafia ja fotogrammide abil ning lõi kohapeal leiduvate materjalide, taimede ja arhitektuursete detailide põhjal suuri tsüanotüüpe kangale ning väiksemaid töid paberile ja lõuendile. Materjalid olid väga erineva staatuse ja väärtusega – näiteks vanad aknaraamid, metallosad, ehitusest üle jäänud esemed või taimed mõisa ümbrusest. Kunstnikku huvitas, kuidas muutub nende tähendus ja väärtus siis, kui neid vaadelda mitte enam kasutusest eemaldatud või üleliigse materjalina, vaid osana paiga loost.
Kunstniku põhiliseks fookuseks ja samaaegselt suureks rõõmuks oli protsessi jooksul kõigele avastatule avatud olekuga lähenemine olgu selles siis vanad lambipirnud, pudelid, lusikas, kahvel, naelad, puitmass, vana tapeet, suured aknaraamid, ümberkaudsed taimed või veel palju muud. Protsessi saatis looduse ja muutuses oleva hoone naturaalne ja sümbiootiline omavaheline ühendamine. Seda võib pidada kunstilisest vaatenurgast arhitektuuripärandi taastamiseks ja säilitamiseks ning kogu käesoleva materjali väärtuse esile toomiseks.
Residentuuri lõpetas tsüanotüüpia töötuba, kuhu olid oodatud kunsti-, arhitektuuri- ja loodushuvilised. Kuna mõisahoone on praegusel ajal taastamisel ning ligipääs avalikkusele on piiratud, said osalejad töötoa jooksul paigaga suhestuda vahendatult – kunstniku residentuuri jooksul tehtud fotogrammide ning mõisapargis toimunud jalutuskäigu kaudu, mille käigus koguti tsüanotüüpia protsessi jaoks sobivaid ja meeldivaid taimi.
Näitus on üles seatud mõisa lähedal asuvas oranžeriis, mille rajamisel on lähtutud J. W. Krause Tartu Ülikooli botaanikaaiale kavandatud projektist. Hoone suured aknad muutuvad näituse puhul valgusel põhineva installatsiooni aktiivseks osaks.
Ettetellimisel on võimalus saada osa Käesalu mõisa arhitektuuri ülevaatest omaniku silmade läbi ning jalutuskäigud kunstniku ja omanikuga Käesalu mõisa territooriumil, mille juurde kuuluvad töötoad vastavalt ilmale ja võimalustele.
Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus on külastatav vahemikus 13.09-31.10.2026
Sügisel saab Käesalu mõisa oranžerii näitusi külastada eelneval kokkuleppel. Võimalusel võtame külalisi vastu ka külastuse idee tekkimisest – samal päeval, kuid palume külastus kindlasti enne meiega kokku leppida.
English (UK) 
Eesti